….ent meie perele jagatakse sellel aastal ikka kamaluga.
Eelmisel nädalal me postitust teha ei jõudnudki, sest elu mängis meile kätte kaardid, tänu millele saime omal nahal tunda Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi kitsaskohti seoses vanainimestega. Nii mõnigi asi, mida oleme lugenud meediast, sai kogetud omal nahal.
Väga üksikasjadesse ei laskuks, aga ühe detaili tahaks küll välja tuua. Kuna mu isa sattus haiglasse ja saadud diagnoosi kohta haigla oma kodulehel on kirjas sümptomitena mäluhäired ning dementsuse ilmingud, siis ometigi haiglas usuti vanainimese iga sõna ja kogu haiglas oldud aja jooksul minu, kui põhilise kontaktisikuga, kordagi ühendust ei võetud. Ja välja saades suutsime me personali parajalt ära ehmatada oma lausega, et tegu on seni üksi elanud vanuriga, mida me nüüd temaga tegema peame (reede õhtupoolikul sealhulgas). Kuna aga paberid olid täidetud, siis nii oligi. Vaadake ise…nüüd vastutate teie.
Eks vaatasimegi ja koos Vahuriga saime hakkama ka kõige raskemate sekunditega. Tänaseks oleme isa saanud kosuma hooldusravisse ja vaatame kuidas oma samme edasi seame.
Ent kui nüüd kujutate ette, et majapidamises on ööpäevaringselt hoolt vajav vanur, iseloomu näitav kutsikas, kaks last, sinna juurde lisandub töö, kolimisega seotud ettevalmistused ja arstide ning ametnike vahel jooksmine – vägev kompott!
Midagi positiivset ikka ka. Uuel nädalal tervitame oma firmas uut töötajat. Ees ootab õppimis- ja õpetamisrikas aeg, mida vürtsitab ka kahe nädala pärast saabuv vanavanemate päev. Kellel on põhjust, siis mõelge sellele päevale ning kui kingiabi vaja, siis pöörduge meie poole 😉
August lehvitab kohe ja saame öelda: “Kõik on uus septembri kuus!”
Ilusat kooli algust kõigile asjaosalistele!
Piret