Meeeeeeeeeletu nädal. No see on minu tagasihoidlik hinnang lõppenud nädalale.
Ma olen olnud tubli ning uudiste tarbimise viinud miinimumini, aga ikka on nii raske kõige selle info juures jääda positiivseks.
Mis siis kui….? Mis saab edasi…? Kui kaua….? Mu aju on nii tihkelt erinevaid küsimusi ja mõtteid täis, et tundub nagu rohkem enam ei mahu ja siis selgub, et kuskil kurru vahel on veel ruumi 🙂 ning mõtteralli jätkub. Peatage ameerika mäed, ma väljuks nüüd… Kui vaid saaks…
Ja nädala kõige tumedamatel hetkedel hakkasin tegema seda, mis mind ikka maha rahustab…tööd. Tänu tööle tuli selle nädala suurim ja võimsaim positiivne emotsioon – tänulikkus. Ma kogesin sügavat, südame põhjast tulevat tänulikkust. Meil on tööd, praegu ei pea me muretsema selle pärast, nagu paljud inimesed Eestis ning mujal peavad. Ka märtsi küüditamise kurb aastapäev tugevdas tänutunnet. Vaadates põlevat mälestusküünalt laual adusin – meil on kodu, meil on pere, tegelikult on kõik väga hästi. Jah, on raske, aga karmid ajad annavadki suurimad õppetunnid. Oleks mul nüüd tarkust tulevikus mõistmaks, kui palju väärtuslikku mu elu sisaldab. Bossi KT puges ühel õhtul mulle tugitooli kaissu ja pani nina vastu põske ning mind valdas selline tänutunne, et pisarad udustasid vaatevälja.
Aga töö juurde tagasi minnes – kuna piirangud läksid suuremaks, siis tegime Vahuriga otsuse, et alates neljapäevast on meie kauplus-salong suletud (esialgu 13.aprillini). E-poed töötavad ja kokkuleppel väljastame kaupa, ent uks on kinni. See otsus andis meile ka vaba aega, pole vaja kellast kellani kohal olla.
Teen taas sügava kummarduse meie klientide ees, kes pole meid unustanud vaatamata raskele ajale. Toredaid ning vahvaid asju olen teinud sellel nädalal ning töö lendab, kui tean, et tulem teeb kellelegi palju rõõmu. Ka lõppenud nädalal saadeti paljud tellimused otse kingisaajale – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab 🙂 Vahuri “sulest” tulid ka kaks (olukorrast mõttelendu saanud) uut toodet.
Mul oli lõppev nädal ka koolinädal. Käisin “koolis”. Bossi KT: “Emme, kas lähed tööle?” Mina: “Ei, kooli.” (selline segaduses pilk, mis mõne sekundi pärast klaarus) Bossi KT: “Aaaaa, kool on tööl jah?” Jah nii oli – kuna kodus on poiste “kool”, siis tegin kontorist oma “kooli”.
Mis aga puudutab selle nädalast koduõpet, siis tööd jagus, aga kõik sujus kuidagi kergemalt. No mul on ju plaanid (kuni Xni) olemas, seega saab tegutseda. Ja taas – ägedaid ülesandeid sai lahendatud, saksa keele teadmistelt ning hüppenööriga hüppamisoskuselt sai tolm maha raputatud ning lapsed pidid üle elama ka minu laulujoru. IT-osakonna kommentaar küsimusele, kuidas koduõpe ka on, oli, et õpe on normaalne, aga noh see Bossi KT…. Nii juhtub, kui pikalt peavad koos olema laps, kes elab ning hingab suhtlemisest ning laps, kes naudib pigem enda seltskonda. Erinevused rikastavad teadaolevalt. Vaatame, mida toob nädal kolm.
Muideks positiivne on ju koduõppe ja laialdase karantiini puhul ka see, et kella keeramise peaksime suhteliselt valutult üle elama. Bossi KT laupäeva õhtul arvas, et piirduks see kevad kella keerates sellega, et pööraks kella seinal teistpidi.
Sai vist kõige olulisem kirja. Olge terved ja püüame säilitada selge pea!
Piret