Nädala eest Vahur avaldas, oma postituses, arvamust, et tegu on meie selle aasta viimase blogipostitusega.
Aga võta näpust. Tema jalas on küll meie peres püksid, ent viimane sõna peab ikka mulle jääma 😛
Seega nüüd tuleb aasta 2020 viimane Netikingi blogipostitus. Aasta lõpus tehakse ikka kokkuvõtteid ja mõtlesin minagi, et teen väikse kronoloogilise kokkuvõtte sellest meeletust aastast, mille me kohe selja taha jätame.
01.01.2020 – tegime Vahuriga ühe väljasõidu ja mõtisklesime võimaliku uue plaani ja suuna osas meie elus. See konkreetne plaan lõppeva aasta jooksul ei realiseerunud. Mis aga lõpuks aastast välja tuli, seda ei oleks osanud me tollel päeval ka kõige meeletumates mõtetes ette näha.
18.01.2020 – rahulikul laupäeva hommikul, kohvi kõrvale Keila lehete sirvides, lugesin ma, et linnavalitsus on väljastanud meie kontorimajale lammutusloa. Möhhh? Järgnenud töönädalal asja uurides saime Harju KEKist vastuse, et muretseda pole vaja, paar aastat saate muretult oma ruumides edasi olla… Vahur arvas, et milline “suurepärane” sünnipäevakingitus.
Veebruar 2020 – tegus kuu, kus palju sünnipäevasid ja ikka sõpru ka peeti meeles. Panime üles töökuulutuse, et leida Netikinki uus töötaja.
16.03.2020 – Eestis algab eriolukord ning koduõpe. Veelkord – sügav kummardus kõigile õpetajatele – Te teete igapäevaselt suurepärast tööd. Netikingi tellimuste hulk muutus olematuks ning me tühistasime teadmata ajaks kõik plaanitud töövestlused kandidaatidega.
02.04.2020 – sünnib Roki
15.04.2020 – lahkub minu ema. Meie isiklik elu teeb lõppeva aasta esimese tõsise kannapöörde.
Aprill 2020 – inimesed vaikselt harjuvad eriolukorraga. Tähtpäevad on ju ikka alles ja Netikingi tellimuste hulk hakkab vaikselt, aga kindlalt nina taas ülespoole lükkama. Pakke saadetakse otse tähtpäevalistele. Meil tekib aimdus, et emadepäev võib tulla tavapärasest töömahukam.
Mai algus 2020 – raban jalad rakku, emadepäeva tellimusi jagub. Kõige popim toode on vaieldamatult naiste t-särk Super emme. Emad olidki kõik kevadel superkangelased – kohustuste koorem oli korralik, aga me tulime toime.
09.05.2020 – Saabub minu emadepäeva kingitus (oodatust mõnevõrra varem) – mandlikarva silmad ning märg ninanöps võidab kõigi südamed. Roki on kohal ning meie majapidamises algab taas beebindus.
Mai teine pool 2020 – kuna pikalt oli ebaselge kas ja millal eriolukord lõpeb, siis koolid/lasteaiad olid lõpukingituste osas äraootaval seisukohal ning siis ootamatult oli meil palju tellijaid, kellel oli asju kiirelt vaja. Andsime endast parima.
Juuni 2020 – algavad vaiksed sahinad, et Harju KEK plaanib midagi
29.06.2020 – Vahur saab kirja, et lubaduse “Paar aastat” võite aknast välja visata. Septembri lõpuks peame oma ruumid vabastama. Punkt! Paanika (vähemalt minul).
Juuli 2020 – vaatama ja uurime ja otsime. Vahepeal langeme päris musta masendusse, sest reaalne on võimalus, et peame (vähemalt mõneks ajaks) uksed sootus sulgema. Ruume, mis meile sobiks, lihtsalt Keilas ei ole. Siiski saame taeva abiga ühel hetkel vihje Uus 7 ruumide kohta ja nendega läheb asi õnneks.
August 2020 – kui ruumid leitud, hakkame taas uut töötajat otsima.
14.08.2020 – terve aasta olen olnud usin õppur ja sellel päeval sain taas ühe paberi juurde. Olen täieõiguslik toitumisnõustaja. Tänud veelkord kõigile, kes aitasid sellel mõttel reaalsuseks saada.
15.08.2020 – Keilas toimub suurepärane kohvikute päev. Ka meie osaleme oma perega antud üritusel.
16.08.2020 – Minu isa tervis veab alt ning ta satub haiglasse. Meie isiklik elu teeb järgmise suure pöörde. Järgnevatel nädalatel saame oma nahal tunda Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi võlu ja valu.
27.08.2020 – olime Rokiga minulikult oivikud ja tegime kutsikakooli eksami peaaegu maksimumpunktidele 😛
01.09.2020 – jeeeeeeeee, lapsed lähevad kooli 🙂 !
01.09.2020 – Vahur saab kätte meie uute ruumide võtmed ning meile jõuab kohale karm reaalsus, et need vajavad oluliselt enam tööd, kui meile suvel paistis. Terve kuu on täis meeleheidet ja eufooriat läbisegi, kui muudame ruume töökõlblikuks.
02.09.2020 – alustab meie uus töötaja. Tema meiesuguste pöörastega kaua vastu ei pidanud…
24.09.2020 – algab kolimine. Mu kallis kaasa saab nädalaga aru, et on abiellunud Aatomikuga. Noh, seda ta muidugi teab juba varasemast, et naine tal kõva käega (nt. kui ma pähklitangid ära lõhkusin või pressi sõrmejämeduse kruvi pooleks murda suutsin 😀 )
30.09.2020 – jaanuaris lubatud paar aastat on möödunud ülihelikiirusel ja anname oma vanad kontoriruumid üle.
Oktoober 2020 – elame sisse ja muudame töömees Jaanuse abiga ladu kasutuskõlblikuks.
22.10.2020 – teen algust oma lapsepõlve lõpetamisega. Selle sündmuse lõppakord peab olema hiljemalt 31.03.2021…
Oktoobri lõpp, novembri algus 2020 – üle mõistuse, kui pead seljanärvipõletikuga toime tulema saabuva isadepäeva ja mäekõrguse tellimuste hulgaga. Vahuri ja Eva abiga saime hakkama!
09.11.2020 – algab see nädal, kus tuleb ära teha kõik see töö, mille Vahur on vastu võtnud klausliga “peale isadepäeva”. Ise läheb ta Tartusse kirurgilisele protseduurile…
Novembri teine pool ja detsembri algus 2020 – viirus levib aina hoogsamalt. Meie tellimuste hulk kasvab väga kiiresti. Ühel hetkel hakkame tellimustest loobuma, sest ma lihtsalt ei jõua neid enam teha. Unustamatu lause minu jaoks pettunud kliendilt on: “Pange MÕNI inimene paariks tunniks kauemaks tööle, siis saate minu tellimuse ka tehtud”. Mkmk….jutulind on väsinud, jutulind ei jõua enam….
08.12.2020 – kõik meie e-poed on ca 24 tundi maas. Meie praktikant on andnud positiivse koroonaproovi ja me ootame terviseameti edasisi juhtnööre. Päev hiljem on selge, et me pole lähikontaktsed ning meie jaoks läheb kõik tavapäraselt edasi. Business as usual.
14.12.2020 – terve meie tegutsemise jooksul paneme esimest korda e-poodi üles info, et tellimuste järjekord on ligi nädal (millele lisandub transport) ning enam ei pruugi jõuludeks jõuda. Ma tegin väga pikki päevi (sh nädalavahetusel) ja ikka sain 22.12 veel teha suure hulga tellimusi, kuigi siis jõudsin nö järje peale. Siiralt loodan, et enamik meie tööst jõudis ikka jõululaupäevaks kohale…
25.12.2020 – vaatan põhimõtteliselt terve päeva telerit. Niiiiiiiiiii mõnuzzzzzzzzzzzz! (aga õhtul poeb juba hinge süümekas, et peaks midagi kasulikku ka tegema)
Jah, see aasta on olnud tõesti selline nagu sõidaksin külavaheteel kahesajaga ning jalga gaasilt ära võtta ei lubata (see on Peep Vainu kirjeldus, aga sobib väga tabavalt ka meie ellu).
Ilmselgelt nii edasi minna me enam ei saa (ei jõua). Olge mureta, Vahuril on juba plaanid, mida, kuidas ja kuhu. Ma veel päris täpselt ei tea nendest, sest alles toibun lõppenust, ent usun, et tema mõtted viivad meid parema homse poole.
Niiiii…..nüüd on siis selle aasta viimane postitus valmis saanud.
Soovin kõigile rahulikku 2020 lõppu! Loodan, et uus aasta tuleb rahulikum meie kõigi jaoks!
Olge terved ja hoidke oma lähedasi!
Aatomik Piret