Kingituste aeg
Detsembri algus…kaunistame kodu, paneme mängima jõululaulude plaadi, süütame küünlad, küpsetame lastega piparkooke. Kodus on mõnus soojus, piparkoogi lõhn ja tunned, kuidas jõuluootus/lootus poeb hinge… STOPPSTOPPSTOPP!
See on nüüd küll kellegi teise detsembrikuu. Meil siin kontoris on pigem tunne, et oled kloun, kes peab 10 palliga žongleerima, kõik pallid peavad olema õhus, ükski maha kukkuda ei tohi ja asja vürtsitab veel see, et Boss või kolleegid viskavad neid palle sinna ringi veel pidevalt juurde. No jah, kui nüüd mõelda, siis see kirjeldus iseloomustab ennekõike mind, sest ma ei tea, kas ka noorel kolleegil on sarnane tunne. Ilmselt, et žongleeriva klouni tasemel jõuda, peab mõned jõulud üle elama ja ära tegema 🙂 Aga ju on ka tema mõne aasta pärast enne jõule kloun 😉
Jama….ei olnudki raske
Kui Sul on juba kõrini saanud minu heietustest seoses tikkimismasinaga, siis tasub see lõik vahele jätta, sest no tahan sellest massinast veel kirjutada 🙂
Minu lõhutud asjade nimekiri sai see nädal taas täiendust. Tikkimismasina ühe karbiku kaane plastmasskinnitus andis minu tugeva käe all loobumisvõidu ning murdus. Ja kuigi ma olen osav, siis plastmassi ma VEEL ei oska parandada. Vaatsin ja mõtlesin ja siis mõtlesin veel natuke. Õnneks on mu lapsepõlv möödunud ajal, kui kuulus telestaar oli keegi härra MacGyver. Ja teadagi, mis teda alati aitas, kui miski muu ei aidanud – teip. Teip päästis ka minu päeva.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada, vaid hoopis teisest asjast. Nimelt, kui tikkimismasin meile saabus (suvi 2016), luges tehnik meile sõnad peale. Nimelt selgitas ta, et hirmus oluline, on mitte maha magada, kui niidirull hakkab tühjaks saama, sest kui see on tühjaks jooksnud ja otsa saanud, siis uue rulli niidistamine masinale on väääääääääääääääääääääääga keeruline. Eelmisel kevadel, suures tööhoos, ühel hetkel oligi üks rull viieteistkümnest otsas ning masin seisis. Uuuups…mu süda kukkus saapa säärde. No mis siis ikka, võtsin sõber YouTube lahti, otsisin õige õppevideo välja, vaatasin selle ära ja siis tegutsema. Sain vahetatud ja ma olin ülipettunud. Miks? No vääääääääääääääääääääääga kerge oli. Täielik jama, ei mingit väljakutset ja enda proovile panekut. See nädal suutsin sama asja korrata ühe päeva jooksul lausa kaks korda. Kogu niidistamisprotsessi raskeim osa oli trepptooli masina juurde vedamine ja seal toolil, maa ja taeva vahel, kõikumine. Ma nimelt, ei kannata kõrguseid eriti hästi 🙂 . Kuna aga ma olen jupats, siis ilma toolita ei saa.
Me tunneme jõulutaati ja päkapikke
Detsember on meie peres rahulik aeg, no mis puudutab laste käitumist. Noorhärrad on väikesest peale teadnud, et meie ja me firma on jõuluvana abilised, sest maailmas on nii palju inimesi, et jõuluvana üksi ikka kõigile ei jõua kinke osta/valmistada. No see tähendab, et jõulutaat ja päkad käivad meil detsembris igapäevaselt kontoris. Ehk emmel-issil on iga päev võimalus neile infot anda, et nad siis teavad otsustada, kas tulla öösel sussi juurest läbi või mitte…
Naljakas on näha uute kolleegide laste nägusid, kui ma neile seda lugu esimest korda jutustan, et detsembris liigub meil kontoris iga päev päkapikke ja ma tunnen jõuluvana…
Kui ennast tööga tappa, pole aega surragi
Ilmselt on sul seda teksti lugedes tekkinud küsimus, et miks sellel postitusel selline pealkiri on. See nädal on ohtralt tööd tehtud ja kui hakkasin mõtlema, et millest kirjutada, ilma, et mu jutuke oleks taas statistiline tekst, siis tegelikult oli raske midagi konkreetset välja tuua. Kuni siis meenus, et noor kolleeg, suuremat tasside tellimust tehes, näitas mulle üht tassi ning teatas, et ta teeb mulle ka sellise ning seal oligi kirjas “Kui ennast tööga tappa, pole aega surragi” Pean tunnistama, et see on kahjuks rohkem tõde, kui ma sooviksin. Alles mõne aja eest olin taas tõbisena tööl ja püsti seisin suuresti vaid tahtejõu najal. Mu uusaasta lubadus võiks ju olla, et püüan selles osas end parandada. Sest narri tervist korra ning ilmselt narrib tervis sind varsti 9 korda vastu…
Jõulud! Jõulud? Jõulud…
Kuna jõulumöll võtab meil aina suuremaid tuure, siis ma küll PÜÜAN iganädalaselt meie tegemistest kirjutada, aga võib olla, et järgmine postitus on alles jõulude paiku. Karta on, et minu lobaga postitused jõuluvana kingikoti ei täida, peame ikka asju valmistama ja kas ma selle kõrvale veel kirjutada jõuan….eks näis.
Kaunist advendiaega!