Lõpp on lähedal…

Hing soe ja valus – üks aasta hääbub…

Jäänud on veel mõned loetud tunnid, kui aasta 2017 tõmbab enda järel ukse kinni, et anda ruumi uuele aastale. See on selline magusvalus tunne – ühest küljest on kurb, teisalt, aga uus annab alati lootust, et midagi head on tulemas ja uued võimalused avanemas.

Kingitused, kingitused, kingitused

Nagu advendiaja alguses ennustasin, enne jõule ma enam ühtki postitust teha ei jõudnud, sest elasime ja hingasime vaid kingituste valmistamise rütmis. Aastalõpp on meil selline aeg, kus saab briljantseks lihvida oma ajakasutusoskuse. Kuna (t)ööpäeva tunde juurde lisada pole võimalik, siis oleme aastatega omandanud meistriklassi selles, et ajaühikusse mahutada maksimaalselt palju tegevusi/toimetusi. Selle aasta jõulude eel oli üllatav see, et kui paljud ärkasid nö viimasel hetkel, et nüüd on firma jõulupidu ja oleks vaja X-arv tooteid. Kas te suudate tellimuse täita? Kui saime, siis ikka aitasime, aga üle oma varju me ei hüppa. No olgu…vahel ma ikka püüan seda teha 🙂 Eks detsembris olid need varjust üle hüppamised ka pühapäevased  töölkäimised. Lapsed nautisid kodus jõuluootust (loe: vaatasin filmi Üksinda kodus) ja mina möllasin kontoris, et valmis saada rühmade jagu t-särke, tasse ja joogipudeleid. Kes teeb see jõuab… 🙂

Muutuste tuuled

Kui me aasta alguses oma sihte seadsime ja plaane paika panime, siis ei osanud me arvatagi, et reaalsus osutub hoopis muuks. Inimene mõtleb, aga Jumal juhatab…

Me oleme Bossiga “ära teinud” 9 aasta lõppu (st. isadepäev+jõulud) ja kuigi juba paar viimast aastat on jõululaupäevaks megaväsimus, siis sellel aastal oli füüsilise väsimuse kõrval esimest korda vaimne väsimus.  Kui tavaliselt on isadepäeva reedel olnud tunne “Jeeeeeeee, ära tegime”, siis seekord oli pigem emotsioon selline, et enam ei jõua, ei suuda, ei taha. Ei, ei, ei…ärge arvake, et nüüd printerid ja pressid kokku pakime ja midagi kardinaalselt teist tegema hakkame. Pigem lähtume ekspresidendi mõttest, et mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii. Ehk tuleb muuta senist suunda, rütmi ja mõtteid. Peale isadepäeva, kui meie noore kolleegiga hakkasime end jõuludeks valmis panema, hakkas visionäärist Boss plaani paika sättima, kuidas sammud seada aastaks 2018. Hetkel käibki selle plaani järgi kibekiire töö ja noor kolleeg on seejuures väga tubli, loov ja produktiivne.

Jõulueelses möllus (mida vürtsitas veel Bossi KT, kes kõige põnevama koha peal, otsustas haigeks jääda) leidsin mina sellel aastal kõige enam lohutust ühest Lennart Meri tsitaadist: Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Andis jõudu aukudest välja ronida ja edasi rühkida…

Vahel tuleb puhata ja mängida ka

Ühel jõulueelsel pealelõunal saime kolleegide ja nende peredega kokku käsitöösalongis Vaarikas Vahukoorega ja armsa Riine juhendamisel maandasime veidi stressi käsitööd tehes ja tundus, et kõik nautsid seda. Et käed soojaks saaks, siis esmalt tegime pilliroost jõuluehte. Legend räägib, et see ehe, kodu kaunistades, kogub endasse kõik halva ja negatiivse ja kui jõuluaja lõpus see ära põletada, siis saab kodu puhtamaks. Hetkel käib selle teooria katsetamine 🙂 Edasi sai igaüks viltida endale meelepärase jõulukaunistuse. Valmis said kuusele riputatavad ehted, vildist 3D kuusepuud, rallikas (võite kolm korda arvata, kes selle tegi – ikka autofännist Bossi KT) ja ebatraditsiooniline päkapikk (Bossi kätetöö – tema algne plaan oli 3D kuusepuu, aga nagu meiega ikka – plaanid on selleks, et saaks käigupealt neid muuta 😉 ) Õhtupooliku tulem on juuresoleval pildil.

Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin…

Nagu see aasta, hakkab otsa saama ka minu tänane jutuke. Kallis lugeja, naudi aasta viimseid tunde oma kallite lähedastega, sest koosoldud aeg on parim kingitus, mida anda ja saada. Tulgu uus aasta just selline, nagu oled oma unistustes mõelnud ja täitugu soovid, mida oled oma südames kandnud.

Head vana-aasta lõppu! Kohtumisteni uuel aastal.

PS. Olen selles postituses kasutanud Heini Vaikmaa laulu “Sel ööl” sõnu. See on laul, mis mind on kaua kõnetanud ja milleta ma aastavahetust ette ei kujutaks.