Liidame, lahutame, arendame, muudame
Aasta algus on meil olnud vaikne jõulujärgne kulgemine. Masinavärk saab meil ikka tööd, ent sellist tempot nagu aastalõpus oli, hetkel pole. Kasutame hetke ja anneme tööd oma ajule. Oleme juba muutnud oma veebilehte ja muudatusi tuleb veelgi ja peamine eesmärk on, et meie armsad kliendid saaksid lihtsalt ja kergelt endale leida ja tellida kingitusi. See on siis see muutmise osa. Arenduse osasse kuulub uute toodete välja mõtlemine ning valmis tegemine. Nende toodete eesmärk on see, et kui inimesel puudub oma idee, mida kinkida, siis valmiskujunduste seast leiab ta siiski endale meelepärase. Anname klientidele kingiinspiratsiooni. Mis puutub liitmisse ja lahutamisse, siis osasid tooteid me koondame kokku, et oleks lihtsam valida ja osasid tooted me lahutame, et oleks samuti lihtsam valida. Ehk siis hetkel toimub meil tõeline ajugümnastika 🙂 .
Üks väga hirmus lause…
Olen juba mõnda aega arutlenud oma mõtetes ühe teema üle ja paneks oma mõtted nüüd ka siia kirja. Viimaste aastate kogemusele põhinedes olen aru saanud, et üks hirmsamaid lauseid siin maamunal on ” Sina vastutad!” Olen märganud seda nii töös kui eraelus. Ja ma ei mõista seda, kohe üldse ei mõista. Ilmselt minu mittemõistmine tuleb asjaolust, et mina ja Boss peame igapäevaselt ja ALATI vastutama. Või nagu ma ise ütlen – meie oleme need, kes seisame lõpuks selg vastu seina ja enam pole vastutust kellelegi teisele üle anda. Aga suurem osa inimesi püüab läbi elu minna nii, et oleks varrukast võtta lause “Aga sa ju ütlesid, et nii peab tegema…” Ma olen lausa sportlikust huvist teinud katseid selle lausega ja tulemused on kohati koomilised. Igati mõistlik inimene, kes muidu teeb ja toimetab oma asju igati arukalt (siiski alati oma tagalat kindlustades nii, et saaks jamade korral koorma kellegi teise õlule suunata), seda lauset kuuldes esmalt kangestub, ma näen tema pilgus selget hirmu ja siis hakkab Browni liikumist meenutav ringitõmblemine, kus tehakse igasugu ebaratsionaalseid ja ebavajalikke liigutusi ja otsuseid. Ajab naerma…jah, hirmutab….ka jah. Mul tekib küsimus, kus kohast tuleb see hirm vastutuse ees. Üks mu tuttav küsis kord, enne kui Boss läks “sõtta”, et kuidas sa nüüd need 10 päeva hakkama saad. No ma ilmselt vaatsin talle väga lolli näoga otsa. Mis mõttes? On mul siis mingit muud varianti, kui hakkama saada. Kuigi viimane kord, kui mees metsas müttas, oli üsna “põnev” – kolleeg sai silmatrauma, mõlemad lapsed jäid haigeks ja töiselt oli ka kevadine kiirem aeg. 10 päeva tõelist hullumaja puhvetit, mille ajal tundsin, kuidas minu austus üksikvanemate vastu kasvas 200%. Aga mõtled, planeerid, teostad…..sest lihtsalt pole muud varianti (selg on vastu seina).
Enam ei katseta, nüüd on päris
Aasta algusega lõppes ka meie noore kolleegi katseaeg. Neli kuud on möödunud üsna kiiresti ning loomulikult töiselt. Noort kolleegi peab kiitma – elas katseaja kenasti ning edukalt üle ja tegi aastalõpu hullumaja koos meiega läbi. Katseaeg aastalõpus on meie töös ilmselt parim ja halvim võimalik variant üheaegselt. Parim, sest kui kõige kiirema aja üle elad, siis elad üle ilmselt kõik muu ka, sest kõik muu aasta lõpu kõrval tundub lihtsalt kökimöki. Kõige halvem aeg on see seetõttu, et suure töökoormuse kõrvalt pead omandama väga palju uusi oskusi ja teadmisi ja ka töö peab olema tip-top. Aga, kes ära teeb selle aja, siis saab ta hakkama ka millega iganes. Noor kolleeg on samuti meie tootearenduses osaline ning juba on ka tema mõttelennust sündinud meie e-poodi nii mõnedki uued tooted. Stiilinäited juures olevatel piltidel.
