See on väga hea mantra, mida korrata. Seda ütles minu õppejõud, kes seletas, kuidas ka kõigis raskustes ja keerulistes olukordades positiivset näha.
Ja ma nüüd ma olengi viimased nädalad seda endale korranud…korduvalt ning korduvalt.
Jah, on olnud raske. Selle nädala reedeks tekkis lõpuks tunne, et hakkan veepinnale jõudma. Aga noh, minu enda kooliasjad on ikka suure veskikivina mul jala küljes, seega päris pinnal ma veel pole.
Selle nädala kohta on mul üks hirmus ametlik teadaanne ka: Jeeeeeee, (poiste) kool sai läbi ! 😀
Suur kummardus veelkord kõigile õpetajatele, sest Te teete suurepärast ning tänuväärset tööd. Kes oleks osanud aimata, et peale 21 aastat maitseb suvevaheaja algus taas nii magusalt. Aga nagu üks neiu sellel nädalal tabavalt mainis, siis see pole siiski see päris õige vabanemine. Me olime kodus ja nüüd me oleme kodus….
Kui Vahur eelmisel nädalal kirjutas, et tikkimismasin on vaikinud, siis sellel nädalal seda öelda ei saa. Neli päeva mürises see hommikust õhtuni. Ühe päeva pealelõunal tundsin lausa reaalset iiveldust sellest mürast. Ja siis saabus reede pealelõunat õnnis vaikus…..mõnuzzzzz. Ja nii valmisid 48 saunalina.
Valmis said ka kaua tehtud kaunikesed 210 sussikoti. Ütlen ausalt, et nüüd tundub rühma jagu (ca 20 kotti) täiesti kukepeana, naks ja valmis.
Seega olen viimasel ajal tõelisel orava rattal olnud.
Hakkasin Bossi KT-le Pipit lugema. See on olnud lapsest saadik mu lemmikraamat ja ka raamatu välimus näitab, et seda on korduvalt loetud. Pipi ütleb kahel esimesl lehel kaks korda “Pole hullu, ma saan alati hakkama! ” Ning ilmselt on just see lause olnud ka põhjus, miks ma ennast olen sageli Pipi sarnasena tundnud. Ma saan alati hakkama!
Aga vääääääga tahaks võtta ühe päeva ja vaadata kohustustevabalt telekat või lugeda. Aga ainult päeva, rohkem ei suudaks. Kohusetunne hakkas jalaga teatud keha ossa taguma….
Aga tüdruk võib ju unistada 🙂
Kaunist suve,
Piret