Üks aasta jälle hääbub…
Lõppev aasta on olnud tegus, muutlik ning ennekõike väga arendav.
Me oleme kingitusi valmistanud juba 10!!! aastat ja sellel aastal jõudis meie mõlema teadvusesse fakt, et mis meid siia on toonud, see ilmselt meid enam edasi ei vii (vähemalt mitte selliselt nagu seni).
Ja siis algasid muutused… Ma ei saa öelda, et ma kohe neid kahel käel tervitanud oleks, sest mina ja muutused…..no ütleme nii, et vajan aega, et harjuda. Siinkohal võin kohe meelde tuletada lugu meie pere (ja töö) kullafondist, kuidas armas kaasa soetas asjaliku töövahendi, mille mina kasutusele võtsin KÕIGEST 1,5 aastat hiljem. No see fakt näitab ilmekalt, kuidas mul on lood muutustega kohanemisega.
Muidugi ülemus (loe: kallis kaasa 🙂 ) on aastatega õppinud. Minuga pole mõtet arutada, mida muuta, sest siis ei toimu midagi, ma arutlen. Ta teeb asja ära, lükkab mu lihtsalt vette. Ta teab, et ma küll veidi (või siis natukene rohkem) siputan, aga hakkan ujuma ja seni olen ka välja ujunud.
Just nii juhtus ka sellel aastal. Ta viis ellu tema peas juba mõnda aega pesitsenud plaani ning tellis meile tööle laserprinteri
Katsetasime näiteks ka trükki märkmikutele
(oluline on lisada, et antud isendiga saab printida ka valget värvi). Minul oli aega ca nädal, et ennast kurssi viia, mida see, meie jaoks uus tehnoloogia, endast kujutab ning mida võimaldab. Ja siis juhtus minuga nagu Alicega Imedamaal. Piltlikult öeldes kukkusin ma küülikuurgu ja sattusin tõelisse fantaasiamaailma, kus piiriks on vaid taevas. Lasertrükiga saab teha vahvaid asju. Korduvalt juhtus, et tegin ja ahmisin jälle õhku, sest valminud tulemus oli nii lahe. Ise ka ei uskunud, et millegi nii ägedaga hakkama sain. Suve keskpaigast saime hakata võtma vastu töid, millest olime aastaid loobunud, sest meie senised tehnoloogiad ei lubanud teostust.
Ja nii ma õppisin, õppisin, õppisin ja mis põhiline, ma nautisin seda protsessi 200%.
Needki tassid on uue tehnikaga valmistatud
Tutvudes lasertrüki nippidega, sain ma uusi teadmisi ka meie vektorprogrammi kohta (paljud neist on igapäevases aktiivses kasutuses). Photoshop pole enam hirmus ja segane programm, pigem tundub aina enam tõenäoline, et varsti toimubki suurem osa meie kujundamistööst selles. Kohe meenub see, kuidas meie kallile pojale photoshopisin kingad jalga, sest paraadfoto ülikonnaga ei saa ju olla sokkis ning samuti juhus, kus klient soovis tootel kasutada pilti, kus kingisaaja istus rikkaliku laua ääres ja soov oli, et alkohol laualt kaoks (tehtud 😉 ). Phtoshopiga harjutades ja katsetades olen ma korduvalt pidanud iseennast korrale kutsuma. Et esmalt tuleb täita ära kiiremad kohustused ja kui need tehtud, siis võin taas “mängida”.
Ja kõigi nende uute teadmiste ning kogemuste eest saan olla tänulik just laserprinterile…ning ülemusele. Seekord ma tõesti nautisin seda vette viskamist.
Minu isiklik suur taipamine aastal 2019 oli lisaks veel ka see, et kuigi ma tavalise tassi (pilt pluss tekst) teeksin ära ilmselt ka une pealt, siis mulle meeldib järjest enam ning enam teha tooteid (kingitusi), kus ma pean pingutama, astuma ehk veidi välja ka oma mugavustsoonist, katsetama midagi täiesti teistsugust. Selliseid töid tehes meenub mulle ikka Konfutsiuse ütlus, et vali töö, mida armastad ja sa ei pea enam päevagi tööd tegema.
Koos selle blogi postitusega tõmbame Netikingis põhimõtteliselt joone alla ühele aastale ja ka ühele kümnendile. Suuri lubadusi ei taha ma uue aasta (kümnendi) saabumisega anda, aga kindel on, et meie firmat ootavad ees muutused ja uuendused. Tahame oma armsatele klientidele pakkuda veelgi ainulaadsemaid ja kordumatumaid kingitusi, mis jäävad meelde ja paitavad hinge.
Ka me ise ootame suure uudishimuga, kuidas meie mõtted ja ideed lõpuks realiseeruvad ning kuhu meie valitud rada meid lõpuks välja viib.
Lugemisteni juba aastal 2020!
Piret