See tsitaat multifilmist “Kolmanda planeedi saladus” tikkus sellel nädalal mulle sagedasti pähe (kes soovib nostalgitseda, siis youtubes on eestikeelne multifilm täiesti vaadatav). https://www.youtube.com/watch?v=m1-hUcWDj3s
Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus (on, on 😉 ), aga Jutulind tõesti enam ei jaksa (jah, aga mis mul üle jääb, tuleb – nada Fedja, nada).
Täpselt nagu multikas, kus ulmeline lugu juhtus 22.sajandil, siis praegune olukord on kohati (põhimõtteliselt kogu aeg) täiesti ulme ja paralleelreaalsus.
Ma olen nõus, et ettevaatusabinõud ja karantiin on vajalik, aga vahel on olukorrad ikka täiesti arulagedad. Ma saan aru, et kardetakse viirust, mitte mind, aga kui poes, vahekäigust pöörates, inimene praktiliselt karjatusega hüppab sinust eemale, siis poeb hinge ikka kahtlus, et mis mul viga on…
Või teine näide. Olen poes, lähen vahekäiku, kus keskel on euroalusetäis kaupa ning teiselt poolt läheneb samuti proua poekäruga. Jään seisma, otsin silmsidet ja naeratan. Kuidas me liigume, sest koos alusest mööda ei saa? Ja siis kui saavutan naeratusega koos silmsideme, saan vastu pilgu, oi millise pilgu. Tunne oli säärane, nagu ma püüaksin just oma naeratusega teda nakatada.
Ma annan endale aru, et olles pedant ja perfektsionist, siis seetõttu mu jõud lõpebki. Soovin alati teha maksimumi ning kõik muu tundub mulle nagu lati alt läbi pugemisena. Ent nüüd tuleb vist ikka hakata õppima seda, kuidas vahel lipsu lõdvemaks lasta, sest no muidu ongi jõuvarud punases.
Lühike töö(kooli)nädal möödus kiirelt. Poiste kooliasjad, minu enda kooliprojektid ja -tööd. Ja Netikingis olid väga, väga tegusad päevad.
Tassid, tassid, tassid. Oi neid oli sellel nädalal kohe palju. Ikka mõeldes tulevikule, kui vaikselt saame hakata oma tavaellu naasma.
Ja siis oli muidugi ka t-särke, ohtralt. Esmaspäeval, kuskil kella 16 ajal, tabasin ennast mõttelt, et päev on olnud nii toimekas, et kui ei teaks, et on eriolukord ning karantiin, siis oleks kohe täitsa tavaline esmaspäev.
Siinkohal on ilmselt paslik meelde tuletada, et vähem kui kuu aja pärast on emadepäev (10.mai). Meie kliendid juba mõtlevad sellele. Hetke seisuga on ka emadepäeval endiselt meil asjalood nagu praegu, seega tasub juba täna mõelda, kuidas ning millega oma armsaid emasid, vanaemasid ning ristiemasid meeles pidada, ilma, et kodust peaks lahkuma. Meie saame aidata, kindlasti.
Ent palun, armsad kliendid, arvestage, et hetkel on eriolukord ja kõik ei toimu megakiirusel, nagu seni ehk olete harjunud. Võtke aega ja tellige aegsasti. Ning ärge pahandage minuga, kui ma ei saa vastu tulla ning teie soovi täita, sest aega on lihtsalt liiga vähe (nii juhtus sellel nädalal).
Lõpetuseks panen kirja veel ühe mõtte, millelt ennast tabasin. Ma olen kaaperdanud meie töise blogi oma isiklike mõtiskluste jaoks. Samas töö- ja eraelu on meie pere puhul alati olnud nii tihedalt põimunud, et see kaaperdus tundub igati loogiline. Netikink see oleme meie ning meie see ongi Netikink (ning ka teised e-poed 🙂 ).
Kauneid Ülestõusmispühi!
Piret