No ei osanud täna paremat pealkirja panna 🙂
Midagi uut meil siin päikese all pole. Tegus ja toimekas nädal taas lõppemas.
Armas Eeva andis meile kaheks nädalaks oma abistavad käed ja tänu sellele pole eriliselt uppuvat tunnet (VEEL) tekkinud.
IT-osakond sai taas aasta vanemaks. Tüüp on nüüd juba nii suur, et kui seisan tal selja taga, siis mind enam näha pole. Sellele vaatamata on tal ALATI kindel seljatagune olemas 😉
Kõige põnevama koha peal andis mu selg taas märku. Aeg-ajalt ägenev seljanärvipõletik on olnud viimastel päevadel taas mu kaaslane. Ei ole tore…..aga noh….tegutsema. See on selline tüüpiline teema, et nii kui stressitase tõuseb, siis ma tunnen, et oman selga 🙂
Üks “tore” lugu ka seoses ühe tellimusega. Tegime vihmajopesid helkurkilega. Kuna vaatasin, et olemasolevate varudega välja ei vea, tellis Vahur lõunanaabritelt kile juurde. Nii ja oligi veel vaja teha kaks jopet uue kilega ning siis hakkas trall pihta. No seisa või kõrvade peal, kile jope külge ei hakka. Katsetan nii ja katsetan naa….tulemus suur ümmargune null. Täielik ahastus juba peal, mis ma valesti teen. Kuni peas plahvatas – nad saatsid meile vale kile, selle mis pole nailonile mõeldud (mis teha kui blondi juhtmed lähevad läbi Riia). Vahur võttis nendega ühendust, kirjutas mure ära, firma esindaja raiub rauda – õige kile, teil jopega mingi jama. Ah sõitke seenele. Kohalik koostööparner lõikas meile puuduolevad kujundused välja, paari minutiga olid kujundused küljes ja tellimus läks teele. Lihtsalt vihmajopesid meil hetkel valikus enam pole.
Nii, nüüd lähen võtan soojendusdressi maha. Algamas on meie aasta tippnädal. Higi ja pisarad ning palju ägedaid kingitusi.
Oleme terved,
Piret