Vahur esitas seda küsimust paljudele klientidele oktoobri lõpus ning novembri alguspäevil (nagu ka möödunud aastatel).
Aastad on näidanud, et isadepäevajärgne nädal on üsna kiire. Ja minu meeleolu seetõttu pahur. Olles lõpetanud just aasta kiireima nädala, siis tahaks paar korda rahulikult sisse ning välja hingata, aga ei saa, tuleb lasta samas tempos edasi. Kuna oktoobri lõpus hakkas taas tulema rohkelt küsimusi suuremate tellimuste kohta, siis ütlesin Vahurile, et las kliendid võtavad peale isadepäeva uuesti meiega ühendust. Teeme sellel aastal nii, et need tööd, mis praegu on meie elektroonilisel tahvlil kirjas, jäävad, aga juurde ei võta. Vahur vaatas mind, ent ei lausunud midagi. Tal oli oma plaan. Ta esitas seda küsimust ikka edasi ning tööd kogunesid tema meilboksi ja isadepäeva õhtul hakkas ta neid meie tahvlile kirjutama.
Seega isadepäevajärgset nädalat alustasin suure hulga ootel tellimustega, mis pidid järjest valmima hakkama ning mõned olid juba üsna aegkriitilised. Lisaks vürtsitas seda nädala algust ka see, et Vahur ise sõitis Tartusse, teda ootas seal üks kirurgiline protseduur. Seega – kes vastutas, mina vastutasin. Ka meie e-poes oli veel ohtralt isadepäeva tellimusi. Kuna rahade laekumine jäi tänavu üsna isadepäeva juurde, siis telliti edasi, isegi kui tähtpäev ise juba möödunud. Kokkuvõtlikult oli mul nädala alguses mitu päeva tunne, et laine käib üle pea ning jalad põhja ei ulatu. Õnneks reedeks olin saanud tahvli peaagu puhtaks ning jõudsime isegi Netikingi kaupa lattu kolida ning tikkimismasina oma õigele kohale paigutada.
Lõppenud nädalal tegin ka esimest korda meie tegutsemise jooksul maskidele trükki. Karta on, et see ei jää ka viimaseks korraks… Eks ajaga tuleb kaasas käia.
Jõuludeni on tänase päeva seisuga jäänud viis ja pool nädalat, mis tähendab, et tööd ja toimetamist mulle jagub. Õnneks on olemas lähiajal ka osaajalised abikäed, mis ehk annavad mulle selle võimaluse mõned korrad rahulikult sisse ja välja hingata.
Tänaseks sai jutulõng otsa. Oleme ja püsime terved!
Piret